Advokaat Katri Remmelgas Delfi Ärilehes: Millal muutub laenulepingute alusel raha kaasamine reguleeritud rahakaasamiseks?
Delfi Ärileht käsitleb Eesti e-residendist Läti ettevõtja juhtumit, kus tema ettevõtete kaudu kaasati tuhandetelt Euroopa jaeinvestoritelt ligi 100 miljonit eurot. Ettevõtte tegevus on pälvinud mitme riigi finantsjärelevalve tähelepanu ning üks Eesti äriühing on läinud saneerimisele. Juhtum tõstatab laiema õigusliku küsimuse: kus jookseb piir tavapärase laenamise ja reguleeritud rahakaasamise vahel?
Advokaadibüroo WALLESS advokaat Katri Remmelgas märgib Ärilehele antud kommentaaris, et ka tema lauale on jõudnud viimasel ajal mitmete ettevõtete soove saada õigusarvamus, mis sisuliselt ütleks, et nende tegevus praegusel kujul ei vaja mõnda finantssektori tegevusluba ja et raha kaasamine endale loodud veebiplatvormi kaudu laenulepingute alusel on selliselt lubatud. Katri rõhutab, et tegemist ei ole tingimata ettevõtetega, kes tahavad rumalatelt lääne investoritelt raha välja petta. Sageli otsivad need ettevõtted rahastust oma äritegevuse arendamiseks või konkreetsete projektide elluviimiseks.
Remmelgas toob välja, et reeglid on ühest küljest paigas, kuid jätavad ka tõlgendusruumi. Laenuleping on äritegevuse finantseerimisel igapäevane ja laialt kasutatav instrument ning esmapilgul võib see näida kõige lihtsama ja turvalisema lahendusena. Siiski kehtib Eesti õiguses põhimõte, et lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda selle tegelikust sisust, mitte üksnes vormist või pealkirjast. Teisisõnu ei pruugi dokument, mis kannab pealkirja „laenuleping“, olla alati õiguslikus mõttes käsitletav tavapärase laenuna, vaid tuua kaasa regulatiivseid nõudeid. Olen praktikas kokku puutunud mitmete projektidega, kus kaasatavad summad on märkimisväärsed, ettepanek raha kaasamiseks on tehtud sisuliselt avalikkusele väga standardiseeritud laenulepingute alusel, mis oma olemuselt meenutavad hoopis võlakirju. Väga oluline on ka see, kas raha soovitakse kaasata institutsionaalsetelt- või jaeinvestoritelt. Esimesed on profid, teised tavainimesed. Oluline erinevus on ka see, kas sa teed suunatud pakkumise või on üleskutse tehtud piiramatule hulgale isikutele, sh jaeinvestoritele. Praktikas on viimasel juhul enamasti vajalik koostada prospekt ning pakkumine Finantsinspektsioonis registreerida.
Turul on kujunenud nö hall ala, kuna ettevõtetel on endiselt vajadus ja soov kaasata raha väljaspoolt traditsioonilist pangandussüsteemi. Eestis pakkus seda varianti näiteks Crowdestate, kuid nemad on oma tegevust kokku pakkimas ja uusi projekte platvormile ei võta. Reeglina soovivad sellised ettevõtted kaasata raha iseenda projektidele või tegevuse laiendamisele. Nad kas arendavad kinnisvara, ehitavad tehast või ostavad muud vara. Võlakirjade avalik pakkumine muudab ettevõtte väga nähtavaks, toob kaasa regulatiivseid kohustusi ning ka protsessi kulud võivad olla märkimisväärsed. Ettevõte tahab vaikselt oma asja ajada, aga ei saa. Nii otsitaksegi viise, kuidas laenuraha turult siiski leida.
Oluline ongi siin välja tuua, et teatud tingimustel võib raha laenata, kuid kindlasti ei saa sa sirutada kätt välja selleks, et võtta laenu piiramatult hulgalt eraisikutelt ilma seadusest tulenevaid nõudeid täitmata.
„Loomulikult sõltub iga juhtum konkreetsetest asjaoludest ning universaalseid lahendusi siin ei ole. Küll aga tasub suuremahulise rahakaasamise planeerimisel kaasata jurist võimalikult varases etapis. Nii on võimalik hinnata valitud mudeli vastavust kohaldatavale regulatsioonile, tuvastada võimalikud riskikohad ning veenduda, et rahakaasamine on struktureeritud viisil, mis ei sea ettevõtet hiljem ebameeldivasse olukorda.“ Remmelgas toob siin sisse ka investori vaate, täpsemalt investeerimise kuldse reegli. „Koputan jaeinvestoritele südamele, et alati kontrolli, kuhu sa raha paned.“
Loe täispikka artiklit Delfi Ärilehest: https://rebrand.ly/635734